Aadlikud soovisid vältida lägasele tänavale astumist.
Foto: Mary Evans/Polfoto
Kuid sageli oli kandetoolidel ka praktiline põhjus. Enne, kui Euroopa linnad 19. sajandil kanalisatsiooni said, ujusid tänavad kemmergute ja akendest tühjendatavate ööpottide haisvast sisust. Jalakäijad ei saanud määrdumist vältida. Kui aga peened mehed ja naised soovisid seltskonda ilmuda plekitutes rõivastes, pidid nad vältima jala sillutisele asetamist. Selleks võetigi kasutusele kandetoolid.
Kui tänapäeval unistavad lapsed ehtekunstnikuks, suunamudijaks või professionaalseks mänguriks saamisest, siis vanasti said nad valida kandetooli kandja, turvisemeistri või palgiparvetaja karjääri.
Paljud arvasid, et tööstusrevolutsioon saadab hobused pensionile, ent tegelikult kujunes see hobuste kasutamise kõrgajaks. 19. sajandil täitusid suurlinnad miljonite veoloomadega. Hobusõltuvusel oli kõrge hind nii inimestele kui ka loomadele endile.
19. sajandi keskpaigas häiris londonlaste elu vänge roojahais. Maailma suurima linna rahvastik oli ületanud kahe miljoni piiri ja hügieenireeglitest polnud masside tõttu ammu enam mõtet kinni pidada. Ainult suurejooneline plaan võis päästa Londoni omaenda edu kätte lämbumast.
See oli küll vist eelmise sajandi kolmekümnendate aastate lõpul, mil Rakveret Eesti poripealinnaks tituleeriti, aga probleemid olid selleks ajaks kestnud juba pikalt.
Raudne eesriie on langenud risti läbi Euroopa, kuulutas Winston Churchill täna 80 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides Fultoni ülikoolis peetud kuulsas kõnes.