Baltisakslased murdejoonel: võimuvaakum oktoobrirevolutsioonijärgses Vene tsaaririigis
1917. aasta revolutsioonide järel ei kadunud Vene riik Balti aladelt üleöö, vaid taandus aegamisi. Baltisakslased püüdsid tekkinud võimuvaakumit ära kasutada, kuid impeeriumide lagunemist ja rahvusriikide teket nad väärata ei suutnud.
9. novembril 1918 toimus Saksamaal revolutsioon ja keiser Wilhelm II loobus troonist. Teade revolutsioonist jõudis ka Tallinnas ankrus olnud Saksa sõjalaevadele, kus heisati punased lipud.
Foto: Robin Raspel
Otto von Lilienfeld, kulm kipras, istus Toompea Rüütelkonna majas oma kabinetis. Kalender seinal näitas 1918. aasta
Baltisakslaste mõisad sümboliseerisid euroopalikku korda, kuid nende fassaadi taga pandi toime ka madalaid tegusid. Vekslite võltsimine, petuskeemid ja seksuaalkuriteod polnud võõrad parunitelegi.
Mõisad kiirgasid kultuuri ja korrastatust, ent nende uhke fassaadi taga valitsesid pinged, hirm ja ülbus. See vastuolu lahvatas vägivallana Mahtra sõjas ja pani 1905. aasta revolutsiooni päevil kõikuma kogu siinse mõisamaailma. Baltisaksa võim seisis üksnes savijalgadel, mitte kivist sammastel.
Baltisaksa aadlikud sekkusid nii Vene kui ka Rootsi riigi juhtimisse, kuid eelistasid peaaegu alati teha seda varjatult. Nii mõndagi tuntud baltisaksa perekonnanime saab seostada otseste vandenõude ja riigireetmistega.
Raudne eesriie on langenud risti läbi Euroopa, kuulutas Winston Churchill täna 80 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides Fultoni ülikoolis peetud kuulsas kõnes.